Mõndagi puhast ja püha
on küünalde leegis –
nutta särades õnnest
siis tunda –
ei keegi…
et vähesed ainult meist
teavad kuis põletab vaha
lõputa lumised väljad
su südame taha
nad laiuma jäid
pole teed ega otsa
ei tuld ega talu
ainult see põletav sära
vahapisara langemisvalu