Muutuste tuules

Alates 1. oktoobrist on kõik uus. Lustivere töötaja Silvi Tenno läks pensionile ja mina, Maili Ernits, jagan ennast kahe raamatukogu vahel. Eskus ootab ees kolimine uutesse ruumidesse koolimajas. Seniks on Eskus töö külastajate jaoks peatunud.

Eeva Park 65

Sündinud 9.septembril 1950.


2004. aastal sai Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna romaani "Lõks lõpmatuses" eest.

Kui tume masendus sinus
võikvihaselt tõstab pead,
siis mine tuulte alla
ja sosista
midagi head.
Kasvõi kirgaste värvide nime,
laste lootvaid nägusid,
kuuvalgust, puudutusrõõmu,
 kõiki harvu imesid,
mis aimad,
ja tuulteiilis su masendus lahustub.
Nii lõputu
suur on taevas
 ja nii lõputu imelik.


Raamatust "Oda jälg õhus"

• Kuula:

Eeva Pargi novelli "Juhuslik" loeb Külli Reinumägi.

Loomingust:
Vaateid Eeva Pargi proosasse. Kärt Hellermaa

E. Pargi kohta Eesti Kirjanduse Andmebaasis

Veel uusi

 Pildilt puudu Margit Petersoni uus raamat ja Varraku ajaviiteromaan. Need jõudsid enne pildile püüdmist omale lugeja leida.

Viimati saabunud

Karl August Hindrey 140

Karl August Hindrey 

(15. VIII 1875 – 9. I 1947)

Sündis Abja mõisa jõuka õlle-pruuli pojana. Hiljem ostsid vanemad Pakkuli (Pakla) talu Naukše¯ni mõisa all Ruhja kihelkonnas Põhja-Lätis. Pärast isa surma pidas talu Hindrey õe-mees, kes läks pankrotti. Perekond oli sunnitud enne I maailmasõda talust loobuma.

Õppis Viljandis Friedrich Kuhlbarsi algkoolis ja Liivimaa rüütelkonna Viljandi maagümnaasiumis, seejärel Pärnu gümnaasiumis ja lõpuks Hugo Treffneri gümnaasiumis Tartus. Gümnaasiumi ei lõpetanud. 1894–1898 õppis Alexander Stieglitzi kunstikoolis Peterburis.

1898–1904 elas vaheldumisi isatalus ning õppis ühe semestri Münchenis Anton Ažbè kunstikoolis ja kaks talve Pariisis. Pariisis hakkas kirjutama eesti lehtedele ja neile karikatuure joonistama.

1904–1928 toimetuse liige, ajakirjanik ja karikaturist Postimehe ja Päevalehe juures 

Aastatel 1905–1915 ja 1923– 1924 enda asutatud Postimehe pilkelisa Sädemed tegevtoimetaja, 1925– 1926 Päevalehe pilkelehe Kratt toimetaja

1917–1918 osales eesti rahvus-väeosade asutamises, oli Eesti Sõjaväelaste Tartu Komitee esimees, Vabadussõja ajal rindekirjasaatja.

1927 tegi reisi Kongosse, millest avaldas reisikirja „Kongosõit” (1929).

Aastast 1928 vabakutseline kirjanik, elas Tartus. 

1941. aasta suvel Tartus aktiivne Omakaitse liige

1944 jäi Eestist lahkumisega hiljaks. Väidetavalt peideti ta vana sõbra, 1940. aastal pärispunaseks pööranud August Alle kaasabil Iru vanadekodusse, kus elas Hans Kuuse nime all kuni oma surmani. 

Toomas Hiio, Eesti Päevaleht, 10.09.2010
Eesti mälu: Karl August Hindrey „Minu elukroonika I–V” 

Pilt  http://ilukirjandus.ee/autor/30/hindrey-karl-august


K. A. Hindrey kohta Eesti Ilukirjanduse andmebaasis

Kuula.
 Rein Oja loeb katkendeid Karl August Hindrey Iru päevikust
Tõnu Mikiver esitab Karl August Hindrey kunstmuinasjutu "Linnuteelind".

Eskus on olemas need  raamatud. Soovitan lugeda..

Puhkus läbi!

Õnnelik pidi olema see inimene, kes tahab hommikul tööle minna ja õhtul koju. Mina olen!  Muidugi, kui hea olla on, siis ei maksa väga muretseda, see minevat ruttu mööda :P


Uusi raamatuid  tuleb ikka, pildile püüda ei jõua, sest need leiavad ruttu oma lugeja.

Veel päev ja siis on jaanilaupäev

ja minu jaoks on aasta lõppenud.

On aasta lõppenud veel enne algust.

Ei lõpe valgus. Ikka veel on valgust.

 

Ei ole kaunimat kui öine suvetaevas.

Ma seisan rõdul. Ma ei ole vaevas.

Ma vaatan puude salasiluette.

Nii imelik. Maailm on omaette.

 

Juhan Viiding

Puhkusele!

Veel 4 tööpäeva ja siis puhkus. Alates 22. juunist on raamatukogu avatud esmaspäeviti 9-16.

Esku kooli suvelugemisest on raamatukokku jõudnud ainult sügisest 3. klassi minejatele lastele mõeldud nimekiri.
Põltsamaa Ühisgümnaasiumi suvelugemise leiab SIIT





Täiesti teemaväliselt sattusid ette read luuletaja Artur Alliksaarelt:

Raba jalust millega tahad, ainult ära väida,

et elu on minek piki pimedaid, kõledaid

                     koridore, kuhugile jõudmata.

                                         Mul ei ole jõudu seda uskuda...

(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)

Ernst Enno 140

Ernst Enno (8. juuni 1875 Valguta, Rannu kihelkond Liivimaa – 7. märts 1934) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.

 

E. Enno tekstidele on loodud mitmeid laule. Tuntuim kõlab  filmis "Nipernaadi" Anne Maasiku esituses .

 

 

Rändaja õhtulaul

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi, täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel,--
Teed laulavad õhtu nii hilja.

Need teed, kuis on nad kõvad, kui keed,
Need otsata kutsuvad jooned,--
Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
Nii hallid ja tolmused kõik need teed,
Need rändaja eluhooned.

Ju lapsena teesid armastas meel,
ju lapsena kuulda tee juttu--
Ju lapsena kõndida armastas meel,
Oma laulu nii laulda hallil teel,
kui polekski ilmas ruttu.

Tund hiline nüüd laulab lõpmata--
Meel igatseb tolmuta randa,
tund hiline, tee kõva kui kee,
Mind hoiab mõrsjaks enesele --
Ei siiski saa pärale kanda.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi, täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel
Kui teede laul, tee helisev meel,
Ja kõik on õhtu nii hilja.

 

 

Meeldejääv on ka  :

 

 

Nii vaikseks kõik on jäänud Nii vaikseks kõik on jäänud Su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, Mis tuleb, on alles ees. Päev pole, öö ei ole, Silm nagu seletaks, Kui kuskil mäe nõlval Sa üksi seisataks Ja su ümber nagu tuuled Su üle juttu aaks-- Ei mõista, siiski kõigest Sa nagu aru saaks. Ei mõista, vaatad üles Ja vaatad tagasi-- Ja ohkad endamisi, Ja ohkad jällegi... Nii vaikseks kõik on jäänud Su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, Mis tuleb, on alles ees.

 

 

Kuula : Ruja 1971

 

E. Enno teosed:

 

·         "Uued luuletused" (1909)

·         "Hallid laulud" (1910)

·         "Minu sõbrad" (1910, kordustrükk 1973)

·         "Kadunud kodu" (1920, 1950)

·         "Valge öö" (1920)

·         "Valitud värsid" (1937)

·         "Üks rohutirts läks kõndima" (1957, 1971, 1983, 2001, 2003)

·         "Väike luuleraamat" (1964)

·         "Rändaja õhtulaul" (1998)

 

 

 

Täna on Juhan Viidingu sünniaastapäev

Ei ole ümmargune. Lihtsalt inimene, kelle tekstid tiksuvad meeltes. Inimesed elavad nii kaua, kui neid mäletatakse. (Siin kohal tänu inimesele, kes selle mõtte meelde tuletas.)

Ja sinu jutust otsitakse kõike, 
kuid ikka muud kui seda, mis seal sees. 
Oh taevas, hoia purunemast kõike, 
mis sulle püha. Seda, mis on SEES.
                                                                                J. Viiding

Juhan Viidingust saab põhjalikumalt lugeda siit

Joel Sang 65

Laul sõpradest

 Kui huupi äigad, tihtipeale tabad

 sa kogemata mõnda sõbrameest.

 Võib-olla sõbrad puu all pikutavad,

 ei osak hoida sinu kivi eest.

 Võib-olla vader vaikselt roomab rohus,

 kui talle peale vajub sinu kand.

 Sa vaata alati, kas keegi pole ohus,

 Kas ikka oled kõik nad avastand.

 Võib-olla veli kuuse ladvas tukub,

 kui sina juurelt läbi raiud puu.

 Ta kohe ladvast kurvalt alla kukub,

 jääb imestusest pärani ta suu.

 Võib-olla vennas hiilib ukse taga

 ja soovib sulle parajasti head,

 kui ukse lahti paiskad parinaga

 ja lajatad tal vastu lagipead.

 Sel aastal sõpru täis kõik sood ja rabad,

 neist kihab mets ja mustab mererand.

 Kui viskad kivi, ikka mõnda tabad,

 sest kõiki sa ei ole avastand.

Ilmunud Joel Sanga luulekogus “Abisõnad” (1983)

Puutuv tekst

Kristiina Ehin ja tema "Puudutus". Mulle jõudis kohale alles selles maikuus, kuigi oli möödunud laulu -ja tantsupeo nimilugu.

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus.
Oma silmade sinimustvalgega,
puuduta veel, puuduta veel, ma palun.
Kas tunned kuis meile ikka on lahti
kõige kõrgemad taevateed.
Kui tuleme kokku, kui leiame mahti,
jätame vaevad ja laulame, laulame...
Rüüpa mu elust januse sõõmuga,
kõige kaunimad ajad.
Puudutan sind oma rahu ja rõõmuga,
nõnda palju kui vajad.
Kas tunned kuis meile ikka lahti
kõige kõrgemad taevateed.
Kui tuleme kokku, kui leiame mahti,
jätame vaevad ja laulame, laulame...
Puuduta mind oma headuse väega,
ainsaga millel on väärtust.
Õnnista oma sileda käega,
minu karedat saatust.
Kas tunned kuis meile ikka lahti
kõige kõrgemad taevateed.
Kui tuleme kokku, kui leiame mahti
Jätame vaevad ja laulame, laulame...
Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus.
Oma silmade sinimustvalgega,
puuduta veel, puuduta veel, ma palun.
Puuduta veel, puuduta veel, ma palun.

Laul Mari Jürjens (Pokinen)
Naised Köögis

Uued

Erni Krusteni 115. sünniaastapäev- 30.aprill

Maailmas rohkem kunste on kui üks:
kes pintslit käsitseb, kes sulge,
kes laval laineid lööb;
on tasku-, tantsu-, näljakunstnikke,
on õgardeid, kes söömist kunstiks peavad.
Ka diplomaatia on kunst.
Ja akrobaatika.
Need kõik on suured kunstid,
ent suurim kunst on seista jalgel.

Kes seista oskab, tormis vastu peab.
Et valet vihata, et tõele jääda truuks,
et hoida armastust ja au,
et kaitsta isamaad,
keelt mida kõneled, ja laule,
mida laulad,
seks oskama peab seista kahel jalal.


........

Puust korjatakse vili püstijalu.


E. Krusten


Suur kunst. Raamatust Peegel tänaval, 1978, Tallinn

 

30. aprill 1900 Muraste - 16. juuni 1984  Tallinn

Romaanid

§  "Mineviku jahil" (1929)

§  "Org Mägedi armastus" (1939)

§  "Pekside raamat" (1946)

§  "Nagu piisake meres" (1962)

§  "Noorte südamed"

Lühiproosakogud

§  "Kanarbik" (1927)

§  "Pime armastus" (1941)

§  "Rahu nimel" (1951)

§  "Piitsa matused" (1957)

§  "Õnnetu armastus" (1957)

§  "Kevadet otsimas" (1960)

§  "Viis lugu" (1968)

§  "Rõõmunäljane" (1973)

§  "Vurriluu" (1980)

§  "Hull pääsuke" (1981)

§  "Metalliotsija" (1984)

Miniatuuri- ja luulekogu

§  "Juka" (1963)

Luulekogu

§  "Peegel tänaval" (1978)

Jutustused

§  "Vana võrukael" (1966)

§  "Väga halb hinne" (1967)

§  "Okupatsioon" (1969)

Humoreskikogu

§  "Lemmiktoit" (1967)

 

Uued

Jaan Paavle 75. sünniaastapäev

Jaan Paavle esitab " Vabana sündinud".

Jaan Paavle (22. aprill 1940 – 9. august 2010) oli Eesti kirjanik ja kunstnik.

Jaan Paavlelt on ilmunud kuus luulekogu. Ta lõi keraamikat, maalis, kirjutas luuletusi, näidendeid, filmi- ja teatrikriitikat, tegi ise mõned filmid teinud ning mängis mitmetes filmides massistseenides.

Pilt lehelt

 

 Aga muutumise särav tahe

 

su sõrmis ja silmis leegib

Ja ole sa ihuüksi

Ja ärgu mõistku sind keegi

Oma teed ära anna käest

ka mitte oma elu nimel

Ja tahe kasvab su käest

Ja meie ütleme: ime

Jaan Paavle

 

 

Uued

Vaino Vahing - 75

Vaino Vahing (15. veebruar 1940  – 23. märts 2008 ) oli eesti psühhiaater, prosaist ja näitekirjanik.

Teosed:

•     "Lugu" (Perioodika 1970)

•     "Kaemus" (Eesti Raamat 1972)

•     "Sina" (Perioodika 1973)

•     artiklivalimik "E me ipso" (Eesti Raamat 1990)

•     valitud novellid "Kaunimad jutud" (Ilmamaa 1995)

•     "Thespis" (Ilmamaa 1997) (teatriuuendused 1972/73)

•     "Machiavelli kirjad tütrele" (Eesti Raamat 1990)

•     "Mängud ja kõnelused" (Eesti Keele Sihtasutus 2002)

•     "Hermaküla"

•     "Noor Unt" (Perioodika 2004)

•     "Vaimuhaiguse müüt" (Ilmamaa 2005)

•     "Näitleja" (Vagabund 2006)

•     "Päevaraamat I" (2006)

•     "Päevaraamat II" (2007)
• Vahing täitis peosa P. Simmi filmis "Võsakurat"