Veel päev ja siis on jaanilaupäev

ja minu jaoks on aasta lõppenud.

On aasta lõppenud veel enne algust.

Ei lõpe valgus. Ikka veel on valgust.

 

Ei ole kaunimat kui öine suvetaevas.

Ma seisan rõdul. Ma ei ole vaevas.

Ma vaatan puude salasiluette.

Nii imelik. Maailm on omaette.

 

Juhan Viiding

Puhkusele!

Veel 4 tööpäeva ja siis puhkus. Alates 22. juunist on raamatukogu avatud esmaspäeviti 9-16.

Esku kooli suvelugemisest on raamatukokku jõudnud ainult sügisest 3. klassi minejatele lastele mõeldud nimekiri.
Põltsamaa Ühisgümnaasiumi suvelugemise leiab SIIT





Täiesti teemaväliselt sattusid ette read luuletaja Artur Alliksaarelt:

Raba jalust millega tahad, ainult ära väida,

et elu on minek piki pimedaid, kõledaid

                     koridore, kuhugile jõudmata.

                                         Mul ei ole jõudu seda uskuda...

(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)

Ernst Enno 140

Ernst Enno (8. juuni 1875 Valguta, Rannu kihelkond Liivimaa – 7. märts 1934) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.

 

E. Enno tekstidele on loodud mitmeid laule. Tuntuim kõlab  filmis "Nipernaadi" Anne Maasiku esituses .

 

 

Rändaja õhtulaul

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi, täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel,--
Teed laulavad õhtu nii hilja.

Need teed, kuis on nad kõvad, kui keed,
Need otsata kutsuvad jooned,--
Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
Nii hallid ja tolmused kõik need teed,
Need rändaja eluhooned.

Ju lapsena teesid armastas meel,
ju lapsena kuulda tee juttu--
Ju lapsena kõndida armastas meel,
Oma laulu nii laulda hallil teel,
kui polekski ilmas ruttu.

Tund hiline nüüd laulab lõpmata--
Meel igatseb tolmuta randa,
tund hiline, tee kõva kui kee,
Mind hoiab mõrsjaks enesele --
Ei siiski saa pärale kanda.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi, täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel
Kui teede laul, tee helisev meel,
Ja kõik on õhtu nii hilja.

 

 

Meeldejääv on ka  :

 

 

Nii vaikseks kõik on jäänud Nii vaikseks kõik on jäänud Su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, Mis tuleb, on alles ees. Päev pole, öö ei ole, Silm nagu seletaks, Kui kuskil mäe nõlval Sa üksi seisataks Ja su ümber nagu tuuled Su üle juttu aaks-- Ei mõista, siiski kõigest Sa nagu aru saaks. Ei mõista, vaatad üles Ja vaatad tagasi-- Ja ohkad endamisi, Ja ohkad jällegi... Nii vaikseks kõik on jäänud Su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, Mis tuleb, on alles ees.

 

 

Kuula : Ruja 1971

 

E. Enno teosed:

 

·         "Uued luuletused" (1909)

·         "Hallid laulud" (1910)

·         "Minu sõbrad" (1910, kordustrükk 1973)

·         "Kadunud kodu" (1920, 1950)

·         "Valge öö" (1920)

·         "Valitud värsid" (1937)

·         "Üks rohutirts läks kõndima" (1957, 1971, 1983, 2001, 2003)

·         "Väike luuleraamat" (1964)

·         "Rändaja õhtulaul" (1998)

 

 

 

Täna on Juhan Viidingu sünniaastapäev

Ei ole ümmargune. Lihtsalt inimene, kelle tekstid tiksuvad meeltes. Inimesed elavad nii kaua, kui neid mäletatakse. (Siin kohal tänu inimesele, kes selle mõtte meelde tuletas.)

Ja sinu jutust otsitakse kõike, 
kuid ikka muud kui seda, mis seal sees. 
Oh taevas, hoia purunemast kõike, 
mis sulle püha. Seda, mis on SEES.
                                                                                J. Viiding

Juhan Viidingust saab põhjalikumalt lugeda siit

Joel Sang 65

Laul sõpradest

 Kui huupi äigad, tihtipeale tabad

 sa kogemata mõnda sõbrameest.

 Võib-olla sõbrad puu all pikutavad,

 ei osak hoida sinu kivi eest.

 Võib-olla vader vaikselt roomab rohus,

 kui talle peale vajub sinu kand.

 Sa vaata alati, kas keegi pole ohus,

 Kas ikka oled kõik nad avastand.

 Võib-olla veli kuuse ladvas tukub,

 kui sina juurelt läbi raiud puu.

 Ta kohe ladvast kurvalt alla kukub,

 jääb imestusest pärani ta suu.

 Võib-olla vennas hiilib ukse taga

 ja soovib sulle parajasti head,

 kui ukse lahti paiskad parinaga

 ja lajatad tal vastu lagipead.

 Sel aastal sõpru täis kõik sood ja rabad,

 neist kihab mets ja mustab mererand.

 Kui viskad kivi, ikka mõnda tabad,

 sest kõiki sa ei ole avastand.

Ilmunud Joel Sanga luulekogus “Abisõnad” (1983)

Puutuv tekst

Kristiina Ehin ja tema "Puudutus". Mulle jõudis kohale alles selles maikuus, kuigi oli möödunud laulu -ja tantsupeo nimilugu.

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus.
Oma silmade sinimustvalgega,
puuduta veel, puuduta veel, ma palun.
Kas tunned kuis meile ikka on lahti
kõige kõrgemad taevateed.
Kui tuleme kokku, kui leiame mahti,
jätame vaevad ja laulame, laulame...
Rüüpa mu elust januse sõõmuga,
kõige kaunimad ajad.
Puudutan sind oma rahu ja rõõmuga,
nõnda palju kui vajad.
Kas tunned kuis meile ikka lahti
kõige kõrgemad taevateed.
Kui tuleme kokku, kui leiame mahti,
jätame vaevad ja laulame, laulame...
Puuduta mind oma headuse väega,
ainsaga millel on väärtust.
Õnnista oma sileda käega,
minu karedat saatust.
Kas tunned kuis meile ikka lahti
kõige kõrgemad taevateed.
Kui tuleme kokku, kui leiame mahti
Jätame vaevad ja laulame, laulame...
Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus.
Oma silmade sinimustvalgega,
puuduta veel, puuduta veel, ma palun.
Puuduta veel, puuduta veel, ma palun.

Laul Mari Jürjens (Pokinen)
Naised Köögis

Uued