Henrik Visnapuu - 125

 
 
 




Läbi öö rändavad haned
üle must-lumise maa.
Kaeblik ja üksildane
igatsev häälitsus
ilma pääl
lõputa.

Ikka see luilutus sama
tumedal sulaval veel.
Ärevil kuulatama –
kutsuvat häälitsust
kurtma jääb
minu meel.

Läbi öö rändavad haned
üle must-lumise maa.
Kurblik ja üksildane
südame häälitsus
ilma pääl
otsata.


Kogust “Mu ahastus ja armastus” (1993)
 
 

Üle kodumäe kumera kupli
Suveöö sumestav valu.
Toomingad valvavad talu
Üle ussaia vaatavad kopli

Aian õunapuud punasest lõngast
Ketravad magusaid palle
Vaatavad armunult põlle
Nurmed visaten rohelist lõngast

Oja leppade jalgu nüüd peseb
Kivilie kivi päält asten.
Odrapää mahedan kasten
Koera pehmete sarviga puseb

Maja vajunud rõõmsasse unde
Minu pääl magavad rohun
Isegi haldjad rohun.
Silmik seinakell üksi teeb tunde