Vihmaste ilmade õed
Kate Hewitt
Tere tulemast Hartley-by-the-Sea külla Inglismaale ilusasse
Lake Districti järvede piirkonda, kus kaks õde, kes kohtuvad kui võõrad ja
hakkavad leidma väikseid imesid igas päevas…
Kui Lucy Bagshaw’ elu Bostonis laguneb, sest tema kuulus
kunstnikust ema kirjutas salvava leheartikli, võtab ta vastu poolõe Julieti
kutse minna elama tema juurde mereäärsesse külakesse Põhja-Inglismaal. Lucy
loodab näha võluvaid kotedžeid ja kellaviieteesid, kuid selle asemel leiab, et
õde on endassesulgunud võõrustaja, ilm on märg, tuuline ja külm ning tema uus
ülemus Alex Kincaid on tõsine leskmees, kes palkas ta tööle ainult selleks, et
Julietile teenet osutada.
Hoolimata sellest, et Juliet ise kutsus Lucy enda juurde,
jahmatab teda, kuidas õde tema organiseeritud elu segi paiskab. Samal ajal kui
Juliet sõdib nii võõraks jäänud ema kui sooviga last saada, hakkab Lucy
vastupandamatu optimism ka teda nakatama. Iseäralike külaelanike abiga hakkavad
need kõhklevad vihmaste ilmade õed asjadele uue pilguga vaatama… ja leiavad
teineteises armastava pereliikme, mis toob nende ellu suured muutused.
Laevakokk Wend
Priit Kuusk
"Läksin merele plaaniga kirjutada üks lihtne
kokaraamat. Aga sattusin hoogu ja kirjutasin kõigest, mis peas, südamel, keelel
ja meelel. Munadest ja tillist. Surmast ja armastusest. Võileibadest ja Suurest
Hallist!
Selline lugu ...
Kuidas minust suur õde sai
Kasvasin üles kahe suure imelise vennaga. Nad olid ja on
oluline osa minu elust, aga päris lähedaseks saime alles siis, kui mina ka
suureks sain. Ühel hetkel pole enam vahet, kes kui vana, kõik on üks äge kirev
seltskond. Lapsepõlves igatsesin aga kangesti omaealist või nooremat
mängukaaslast.
Soovidel on kalduvus täide minna ja nii andis suur
meresõitja Fabian Gottlieb von Bellingshausen enese teadmata mulle võimaluse
veel ühe venna kasvamise juures olla. Mähkmeid ta küll enam ei vajanud, paks
kokaraamat oli laevale saabudes uhkelt kaenlas, aga hing nii pilbasteks kui
olla sai.
Pärast Admiral Bellingshauseni reisi on mul veel üks „väike“
vigurivänt Wend, kelle ühest uhkest eluetapist osa sain. Ookean parandab kõik
haavad, Wend sai üle merehaigusest, õppis suure halli kõrvalt nii kambüüsis kui
ka oma sisemuses rassides selgeks, kuidas tuju suurel laevaperel hea ja
paremaga üleval hoida ja ise sirgelt ja rõõmsalt edasi minna. Üks asi muidugi
tegi mu hinge täis küll. Nimelt kaotasin talle pidevalt kaardimängus, mida ta
vabadel pühapäevadel vahel harrastas. Väiksena kaotasin suurtele vendadele
alatihti. Ega hästi mängima pole õppinudki, loodetavasti vähemalt väärikalt
kaotama. Ja kaotajal veab ju teadagi milles. Usun, et tegelikult võitjal ka.
Jään Su köögi truuks austajaks ja Sinu edasise kasvu tuliseks pöidlahoidjaks,
kallis Wend!
Maris Pruuli
Admiral Bellingshauseni pootsman"
Mackenzie mäng
Linda Howard
Ohtliku kurjategija jälgi ajades leiab agent Chance
Mackenzie oma lõksu jaoks täiusliku sööda: sihtmärgi tütre Sunny Milleri.
Chance kehastub ainsaks meheks, keda naine usaldab, ja korraldab seejärel asjad
nii, et naise raskesti tabatav isa neist teada saab. Kuid Chance ei tea, et
Sunnyl on omad põhjused, miks end isa eest peita.
Minu Odessa
Minagi olin Arkaadia teel!
Loone Ots
Minagi olin Arkaadia teel!
Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad
anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri…
Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja
Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene
kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu
ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on
leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini)
ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi.
Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik
kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal
võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn
mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.
Tüdrukute linn
Elizabeth Gilbert
„Naise elus koidab kord aeg, mil ta väsib pidevalt häbi
tundmast. Ja siis on ta vaba saama selleks, kes ta tegelikult on.”1940. aastal
on 19-aastane Vivian Morris just ülikoolist välja visatud. Tüdruku jõukad
vanemad saadavad ta New Yorki tädi Pegi juurde, kes on ekstravagantse
teatrimaja omanik. Seal tutvub Vivian terve rea eriskummaliste ja
karismaatiliste tegelastega. Ent kui Vivian teeb ühe skandaalse vea, pöörab see
terve tema maailma pahupidi, nii et tal kulub aastaid, et asjadest lõplikult
sotti saada. Kuid viimaks toob see eksisamm talle ka uue arusaamise sellest,
mis elu ta päriselt elada tahab ja millist vabadust ta tegelikult ihkab.
Menuraamatu „Söö, palveta, armasta” autori hõrk romaan täis glamuuri, armastust
ja seiklusi jutustab noorest naisest, kes avastab, et selleks et olla hea
inimene, ei pea sugugi olema tubli tüdruk.
Ühel õhtul järve ääres
Bethany Chase
Ühel kuumal suveõhtul järvemajas juhtunud tragöödia muudab
igaveseks kahe parima sõbra – ja mehe, keda nad mõlemad armastavad – elu. Kuid
tõde ei ole nii lihtne, kui selles keerulises romaanis armastusest, sõprusest,
reetmisest ja andestusest esmapilgul paistab.
Leah on oodanud seda hetke kaua aega: tema kallim Ollie viib
ta oma vanematekoju Seneca järve ääres, et terve nädal nautida suviselt laiska
õndsust, paadisõitu ja grillimist. Paar on olnud koos neli aastat ja Leah on
veendunud, et Ollie teeb lõpuks ometi ettepaneku. Leah ei suuda vastu panna
kiusatusele jagada rõõmsat uudist parima sõbra June’iga, kes tuleb nendega koos
puhkama, ja kelle kohalolek muudab kõik palju tõelisemaks.
Seitse aastat hiljem on hetk, mida June on peljanud, viimaks
käes: tema kihlatu Ollie viib ta oma vanemate järvemajja. Aga see ei ole
tavaline külaskäik tavalisse kohta – see on maja, mida kummitavad June’i
sügavale maetud mälestused oma kadunud sõbrast Leah’st – ja sidemest, mis
paistab olevat alles Leah’ ja mehe vahel, keda June armastab sama sügavalt, kui
leinab oma sõpra.
Vaheldudes kahe naise südika hääle vahel, on „Ühel õhtul
järve ääres” emotsionaalne romaan, mis uurib sõpruse, truuduse ja reetmise
keerukat sasipundart – kõik suunatud ühele küsimusele: kas armastus suudab
ületada ühel kuumal suveõhtul juhtunut?
Ja siis oli ta läinud
Lisa Jewell
Ellie Mack oli täiuslik tütar. Ta oli viieteistkümneaastane,
kolmest lapsest noorim. Teda armastasid ühtviisi nii ta vanemad, sõbrad kui ka
õpetajad. Tema ja ta poiss olid unistuste paar. Kõigest mõne päeva pärast pidid
läbi saama riigieksamid ja algama idülliline suvevaheaeg. Kogu elu oli ta ees
valla. Ja siis oli ta läinud. Nüüd püüab ta ema Laurel Mack oma eluga edasi
minna. Tütre kadumisest on möödas kümme aastat, abielu purunemisest seitse
aastat, ja kõigest mõni kuu on möödas sellest, kui Ellie juhtumi viimane
juhtlõng päevavalgele tuli. Kui Laurel kohtab aga kohvikus üht sarmikat meest,
on talle enesele ehk kõige suuremaks üllatuseks, kui kiiresti nendevaheline
flirt millekski sügavamaks kujuneb. Peagi tutvub ta juba Floydi tütardega – ja
mehe noorem laps Poppy võtab Laureli hingetuks. Sest Poppy näeb välja nagu
Ellie. Ja nüüd hakkavad küsimused, millega Laurel on püüdnud kõigest väest rahu
teha, teda uuesti vaevama. Kuhu Ellie läks? Kas ta jooksis tõesti kodust
minema, nagu politsei on pikka aega kahtlustanud, või oli tema kadumisel mõni
valgustkartvam põhjus? Kes see Floyd õieti on? Ja miks meenutab ta tütar nii
jahmatava täpsusega Laureli enda kadunud tüdrukut?
101 Eesti kindlust ja kaitserajatist
Jaan Tamm
Lühiülevaade Eesti pinnal viie tuhande aasta jooksul
kasutatud kaitserajatistest. Kuna viimaseid on ehitatud enamasti ikka oma pere,
kodu ja vara kaitseks, siis ongi pea kaks viiendiku raamatu mahust seotud meie
rahva iseolemise ehk muinasajal rajatud linnustega, mida minimaalselt täiendab
ülevaade kindlusehitistest Eesti Vabariigi kirdepiiril ning Alutagusel, aga
samuti kaitseväe kasarmust Rakveres ning Mereväe Ekipaažist Tallinnas. Valitud
mälestiste hulgas on terve hulk selliseid, eriti muinas- ja keskaega käsitlevas
osas, mida on uuritud minimaalselt või pole seda üldse tehtud, mistõttu iga
järgnev arheoloogiline kaevamine või müüripindade avamine võib raamatus
esitatut oluliselt täiendada või lausa muuta. Aga ajalugu ongi selline, et iga
uurimisega lähenetakse tõele, ometi iialgi seda kätte saamata.
Lavastaja
Siiri Laidla
Keskikka jõudnud Eret on tammumas ummikteel. Juhuslik
kohtumine kunagi tuntud, nüüd vananeva üksildase lavastajaga lisab naise ellu
värsket hingust ning avab uusi väljavaateid. Ent kas me tegelikult ikka soovime
seda, millest unistame? Kas oleme kindlad, et lavastame stseene oma elust ise?
Või leidub kuskil Suur Lavastaja, kes ainsana otsustab, kas osaleme draamas või
tragikomöödias? Kes ainsana teab, millal on õige aeg tõmmata ette eesriie?
„Vallatute kurvide“ aegumatu sära
Haldi Normet-Saarna
See, mida ma seal kõigepealt nägin, sööbis mällu alatiseks:
laua peal oli kaks virna fotosid – üks kõrgem, teine madalam. Oli kaks meest,
kes neid professionaalse kiirusega lappasid – režissöörid Juli Kun ja Kaljo
Kiisk. Nii see siis käiski – see sobib, see ei sobi, see ei sobi, see? Kellegi
saatus otsustati poole sekundiga ja võimalik, et igaveseks.”
Nõnda meenutab raamatus filmi peaosaline Terje Luik, kes
„Vallatutes kurvides” Vaike ja Mareti kaksikrollis laineid lõi.
Laineid lõi ka film tervikuna, selle esilinastusest on
möödunud juba üle 60 aasta.
Raamatu autor Haldi Normet-Saarna tutvustab teost nii:
„Vaevarikas teekond stsenaariumist teostumiseni, äpardused võtteplatsil,
energiline ja rõõmus võttetrupp, ilusad noored näitlejad ning lõpuks tohutu edu
nii meil kui mujal. Sellest kõigest siin raamatus ka räägime – ent see oleks
jäänud rääkimata ilma põhjaliku koduse arhiivita.
Üks stsenaristidest, minu ema Dagmar Normet säilitas terve
elu kõiki filmitegemisega seotud materjale. Need muutusid aja jooksul üha
kõnekamaks. Seda enam, et paljud tegijad on nüüdseks meie seast lahkunud.
Kultusfilmi lugu aitavad taaselustada arvukad fotod ja
dokumendinäidised ning loomulikult kohtumised võluvate Terje Luige, Eve Kivi ja
Halja Klaariga. Ja veel nii mõnegi olulise inimesega.
Loodetavasti pakub rännak „Vallatute kurvide” ajalukku
huvitavaid avastusi ja äratab ka mälestusi.
No comments:
Post a Comment